Peipsi järve valgla ja reostuskoormus
Peipsi valgla pindala on 47810 km², millest 58% on Venemaa territoorium, 34% Eesti ala ja ülejäänud ala kuulub Lätile ja Valgevenele (Jaani 2001). Järve suurim sissevool on Velikaja jõgi, mille valgla moodustab 52% kogu valglast ning kuulub valdavalt Venemaale. Seega on Peipsi järve valgla assümmeetriliselt jagatud lõuna ja põhja vahel (joonis 1). Pihkva järve valgla on Peipsi Suurjärve omast järve pindala arvestades 2,5 korda suurem ning järve mahtu arvestades 5 korda suurem. Suuruselt teine jõgi on Emajõgi valglaga 9960 km² (Jaani 2001). Peipsi järve valgla on tugevalt mõjutatud majandustegevusest, mistõttu toiteaineid satub Peipsisse nii punkt- kui ulatuslikke maa-alasid haaravatest hajureostusallikatest. Peipsi valgla suurim punktreostusallikas on Pihkva linn (ligi 210 000 elanikku) ning Eesti- poolsel valglal - Tartu linn (ligi 100 000 elanikku). |
2005. a. lisandus heitvetega Peipsi valgla Eesti poole veekogudesse 309 t lämmastikku ja 30,3 t fosforit, kusjuures valdav osa antud kogustest (64% lämmastikust ja 81% fosforist) langes Emajõe arvele (Loigu jt. 2008). Reostuskoormus punktreostusallikatest oli 1989. aastaga võrreldes märgatavalt vähenenud. 2005. aastaks olid Peipsi järve valgla reoveega sissekantud lämmastiku ja fosfori koormused vähenenud vastavalt 70% ja 76% võrra, mis on seletatav majandustegevuse ümberstruktureerimise ja sellest tuleneva reovee hulga vähenemisega. Samuti on evitatud uusi puhastustehnoloogiaid, renoveeritud suuremate linnade ja asulate puhastusseadmeid ning täiustatud tootmisprotsesse. Tartu uus reoveepuhastusjaam on töötanud alates 1998. aastast. 2005. aastal moodustas Tartu linna reostuskoormus 34% lämmastiku- ja 19% fosforikoormusest 1992. aastal, ehkki heitvee hulk kasvas samal ajal ligi 3 korda uute ettevõtete ja elamurajoonide linna reoveepuhastusseadmetega ühendamise tulemusena. Ilmselt on paranenud ka veepuhastusseadmete seisund valgla Venemaa poolel, kus Pihkvale (ligi 210 000 elanikku) ja ka Gdovi linnale ehitati bioloogilise puhastuse seadmed (Loigu jt. 2008).
Eristatakse looduslikke ja inimtekkelisi hajureostusallikaid. Põllumajandusmaa moodustab kogu valglast ligi 28% (keskendudes peamiselt Eestisse ja Pihkva linna ümbrusesse), metsad - 61%. Ülejäänud ala on soode all ning asustatud ala. Nii soode kui metsade osakaal on suurem järve põhjapoolsete jõgede valglal (Mourad 2008). Põllumajanduse osakaal on hajureostuses siiski suurim (joonis 2), eriti lämmastiku (ligi 60%) puhul (Loigu jt. 2008).
Jõgedesse jõuab 31–45% hajureostusallikatest pärinevatest lämmastiku kogustest ja ligi 3–10% fosfori kogustest (Mourad, 2008). Peipsi järve vee kvaliteet sõltubki valdavalt temasse suubuvate jõgede reostuskoormusest, sest järv saab suurima osa koormustest jõgede kaudu (Blinova 2001; Stålnacke et al. 2001). Põllumajandustegevuse kahanemise tagajärjel 90ndatel aastatel vähenes toiteainete (eriti just lämmastiku) sissevool Peipsisse Eesti-poole valglalt. Peipsisse kanti aastail 2001–2005 jõgede kaudu keskmiselt 759 t fosforit ja 16857 t lämmastikku (Loigu jt. 2008). Velikaja jõgi kandis aastas järve keskmiselt 396 t fosforit (52 % kogu järve fosforikoormusest) ja 6960 t lämmastikku (42 % kogu järve lämmastikukoormusest) (joonis 3). |